"We Need to Talk About Kevin"
Lionel Shriver
Kirjastus Varrak, 2008
Tõlkija Triin Tael
Toimetaja Urve Eslas
495 lk
Lugu armastusest. Läbi ja läbi. Armastusest mehe ja naise vahel. Armastusest ema ja lapse vahel. Armastusest kodumaa vastu. Armastusest traditsioonide vastu. Enesearmastusest. Selles raamatus on kohutavalt palju armastust. Tingimuste kui ka tingimusteta. Mõnda inimest sa lihtsalt armastad, isegi siis kui sa teda vihkad.
Filmi nägin ma aastaid tagasi. Juba see avaldas mulle tohutut muljet. Teos, mis tekitab rohkem küsimusi, kui pakub vastuseid. Paljuski sarnane ka Herman Kochi "Õhtusöögile". Vähemalt mina leidsin kahe loo vahel paralleele. Sest, on ju loomulik, et lapsevanem hoiab ja kaitseb oma last. Usub temast parimat. Meile ju õpetatakse, et laps pole halb, vaid tegu. Iga hea laps võib vahel eksida ja halvasti käituda. Kuidas siis peaks lapsevanem, kes mitte kunagi ei ole oma võsukese osas objektiivne - see pole bioloogiliselt võimalik - tegema vahet olukorras, kus halb tegu pole vaid kõrvalekalle normist, vaid ongi norm. Kus tegu pole vaid ühekordne akt, vaid iseloomu indikaator. Igas ühiskonnas peetakse lapsevanemat, kes oma pere musta pesu avalikkuse ees peseb, halvaks lapsevanemaks. Kui aga asi on läinud kontrolli alt välja, siis vaadatakse ikkagi vanema poole, et miks ta ometi nii kaua suu kinni hoidis ja kuidas ta aru ei saanud, et asjad on halvasti ja kohe abi ei otsinud.
Väga sarnane on see, kui inimene on vägivaldses suhtes. Kõrvalseisjad küsivad, et kuidas sa siis kohe aru ei saanud? Miks sa ei läinud kohe minema? Kuidas sa nii kaua suutsid kannatada? Need, kes on olnud suhtes, ma ei räägi isegi vägivaldsest, vaid lihtsalt suhtes, mis ühel hetkel enam ei rahulda, need peaksid mõistma, et muudatused on niivõrd mikroskoopilised, et võtab tükk aega, enne kui sa aru saad kui käest need tegelikult läinud on. Isegi siis kui esimene kõrvakiil tuleb, siis ka ei pruugi aru saada. Meile on omane uskuda inimestest head. Iseäranis neist, kelle me oleme oma ellu valinud või kutsunud - partner, sõbrad, lapsed. Me tahame uskuda, et me saime asjast valesti aru. Et see oligi vaid nõrkushetk, mitte ei näita väljavalitu iseloomu. Meie psüühika ja enesehinnangu jaoks on oluline, et me saaksime sellest esimesest vägivalla akti ilmingust valesti aru. Sest, kui see meie kõige kallim inimene, kelle me ise oleme nii hoolikalt välja valinud, kõigi teiste seast, meie enda liha ja veri, meie armastuse vili, on südametu jõhkard, siis mida see meie kohta näitab? Kes siis meie oleme, et me vabatahtlikult oleme selle oma ellu kutsunud? Isegi kui me ühel hetkel taipame, et asjad on juba ammu hapud ja käest ära, siis me loodame siiski, et need lähevad tagasi heaks, nii nagu nad olid alguses. Sest see on ju see sama inimene, nende samade omadustega, millesse me armusime. Kui ta kunagi oli selline, siis miks ta ei võiks uuesti samaks tagasi muutuda? Tunnistada, et asjad on lõplikult kadunud ja olukorrast välja astuda, nõuab väga palju eneseületust, jõudu ja julgust.
Raamat räägib väga ausalt ka sellest, et armastusest alati ei piisa. Katkist inimest ei saa terveks armastada. Mõni lihtsalt ongi katki, parandamatult.
Raamatut lugesin ma nautides, kiirustamata. See on sedasorti raamat, millega sa venitad teadlikult, et naudingut pikendada. Keelekasutus, ja siin ilmselt tuleb plusspunktid ka tõlkijale ja toimetajale lahkelt üle anda, on hõrk ja imeline. Pikad, mahlased, tüüned laused. Nad panevad heldima, naeratama, ohkama ja ümisema.
Kommentaarid
Postita kommentaar