"Sillamäe passioon"

"Sillamäe passioon"

Andrei Hvostov

Toimetaja Epp Petrone

Petrone Print, 2014 (teine, paranduste ja täiendustega trükk)

399 lk

Hvostovi "Kirjad Maarale" meeldis mulle väga. Seetõttu ei kõhelnud väga, kui ka tema Passiooni koju hankisin. Lugemiseni jõudsin aga alles aasta hiljem. Koroonakriis on mind sundinud lugema raamatuid, mis kodus olemas. Mandun.

Ei tea, kas asi oli selles, et eelmine raamat "Minu Narva" oli kuidagi helge ja armas, aga Hvostovi elulugu jättis kurja ja kibestunud maitse suhu. Võimalik, et asi oli pisut ka selles, et olin just lugenud Epu ja Marca blogist, kuidas täiskasvanud inimesed võiksid ükskord lõpetada selle lapsepõlve süüdistamise iga hingetõmbe vahele. See mõte puudutas mind sügavalt. Tean et olen ise ka jäänud liiga kauaks mõnulema enesehaletsuse magusasse sohu. Nii mugav on ju kõikides kiiksudes rauast mänguasju süüdistada. Ja kuigi see on mõistetav ning teatud maani aktsepteeritav, siis kusagilt jookseb piir, kus see enam pole okei. Sest me ju areneme pidevalt. Kui ma olen 40, siis olen ju suurema osa oma elust olnud vaba lapsepõlvest, välja kasvanud ja teinud valikuid, milles ei saa enam kedagi teist peale enda süüdistada.

Näiteks olen ma mõelnud, et ma ei oska mängida. Ega õpetada. Oma lapsi. Ja ma näitasin näpuga oma vanemate peale. Olin üksik laps, pidin ise omale meelelahutust leidma ja kui mu vanemad mind õppimises ka kuidagi toetasid, siis andke andeks, aga ma siiralt ei mäleta. Või mäletan ühte korda, kui isa mu eest teise klassi matemaatika ülesanded ära tegi ja pärast nii uhke saadud kolme üle oli, sest õpetaja ei saanud arugi, et tegemist on täiskasvanud mehe käekirjaga. No ja nüüd ongi. Ma ei oska oma lapsi õpetada. Ma siiani imestan, kuidas nad üldse lugema on õppinud, sest see õpetamine oli jube. Üks nuttis, teine karjus ja kolmas ilmselt ähvardas ka joonlauaga. Poisid vähemalt räägivad ähvardustest. Õnneks räägivad nad minu tehtud kasvatuslikest fopaadest sellele teisele vanemale, mitte ei hõõru mulle nina alla. Ja nii ma süüdistangi oma vanemaid, et ma ei oska. Mis on nõme. Sest no, võta kätte, arenda ennast ja saa selgeks. Aga ei, lihtsam on ju õlgu kehitada, et me olemegi selline väheakadeemiline pesakond ja nii see jääbki aegade lõpuni. 

Sest näiteks söögitegemist mulle ka keegi ei õpetanud. Ise õppisin. Põhimõtteliselt oli perele söögi valmistamine alates 9ndast eluaastast minu ja isa õlul. Isa tegi nädalavahetustel, mina nädala sees. Kuna meil olid piiratud sissetulekud, siis ega seal väga suurt valikut polnud. Mingi kartul kastmega, ühepajatoit, makaronid hakklihaga. Alles abielludes hakkasin tundma huvi erinevate retseptide ja toidulaua rikastamise vastu. Miks ma suutsin täiskasvanuna söögi tegemise selgeks õppida, aga mitte oma lastega Legode mängimise või veerimise? Ebamugav vastus - mulle pakuvad naudingut ainult need tegevused, milles ma loomu poolest osav olen ja sel pole lapsepõlvega mingit seost.

Igatahes just sellist negatiivsust ja süüdistamist tundsin vähemalt mina Hvostovi raamatut lugedes. Ta korrutab küll, et ei ole pahane, lihtsalt ei mõista, aga see kui pikalt ta analüüsib kõike seda, mida täiskasvanud tegemata jätsid ja oleks pidanud teisiti tegema, Kuidas nad justkui meelega lapsi alandasid, räägib tema sõnadele vastu. Ehk pole mõtet liiga pikalt ja põhjalikult vanu haavu nokkida ja silmitseda, las nad paranevad rahus.

Umbes poole raamatu peal hakkasin ma mõtlema, et aga äkki ma saan asjast valesti aru. Võibolla on Andreil lihtsalt selline huumorisoolikas, mustavõitu. Et kui ta sama asja räägiks, näoilmete, žestide, pauside, hääletooniga, võibolla siis oleks see eneseirooniline ja naljakas. Et äkki polegi Andreil suhtumine, vaid suhtumine on minul ja oma selle suhtumise tõmban ma omavoliliselt ja meelevaldselt Andrei tekstile selga? Ja miks ma eelmisel korral ei teinud seda? Asi polnud autoris, vaid lugejas. Ehk.

Üks asi veel. Palun seletage mulle ära, kuidas te kõik oma õpetajate, kooli direktorite ja muude ametnike nimesid veel pool sajandit hiljem mäletate? Ma ei mäleta ühegi oma klassijuhataja nime, isegi õhkõrnalt mitte. Mitte, et ma selle üle uhke olen, lihtsalt mis trikiga teil need nimed on meelde jäänud? Ma mäletan peast ainult gümnaasiumi füüsikaõpetaja perenime - Tuisk. Ja seda ka ainult sellepärast, et kord oli kooli kõrval ajalehekioskis suured Õhtulehe plakatid "Tuisk tegi eile öösel Lõuna-Eestis palju pahandust". Näete, selline asi on mul meeles, aga samal ajal eesti keelt ja kirjandust, mis oli mul üks lemmikaineid, kirjandus, ilmselgelt, mitte emakeel, andev klassijuhataja, keda me nägime 4 korda nädalas, mis oli kindlasti 2 korda rohkem kui õpetaja Tuisku, tema nime ei suuda relva ähvardusel ka meenutada. Mis mu ajul viga on?

Ma süüdistan selles elektriravi, mida ma lapsena sain. See asi tuli mul ka nüüd meelde, kui ma Andrei heietusi nõukogude meditsiinist lugesin. Nimelt on mul selgelt meeles, et kui käisin lasteaias ja algklassides, siis pidin ma iga kord, kui mul oli, ma arvan nüüd tagantjärele targana, tavaline külmetus, saama elektriravi. Jah, see oligi täpselt nii võigas nagu see kõlab. Mingid elektroide sisestavad lapid pandi mulle rinna ja selja peale, mis soojendasid keha. Samal ajal tuli veel torust sellist elektrimaitselist õhku sisse hingata. Või vähemalt nii ma seda praegu mäletan. Kui selline ravi välja kirjutati, siis tuli 10 korda polikliinikus, mis tol ajal asus seal majas, mis on minu praegusest kodust 3 minutilise jalutuskäigu kaugusel ja on nüüd asotsiaalide ühiselamu, käia ja seda "ravi" saada. Ja ma ikka iga talv käisin. Võibolla mõnel talvel koguni rohkem kui korra. Mõistagi on mul kõik olulised ajuosad ära kärsatatud ja mul nimed meelde ei jää.  

Kuidagi väga süüdistav ja kuri arvustus sai. Huvitav, millest see tuleb ikkagi? Et mõni oskab nõuka aega meenutada ilma kibeduseta, meenub kohe Isand Konn ja Mudlum, kelle kirjeldused on mõnusalt humoorikad ja kerged, nagu Šhuriku seiklused, ja siis vastukaaluks on Hvostov ja ma tahaks siia patta panna ka Pauksi. Seitsme ja kaheksakümnendate kirjeldused on üldjoontes samad, aga suhtumine täiesti teine. Miks üks kannatas rohkem, kui teine? Kas selletõttu, et tänaseks on üks jõudnud sinna, kuhu kunagi lootnud ega unistanud ja teise käsi pole nii hästi käinud, ning süüdistabki selles olnut, sest nii on mugav? 

Iseenesest oli põnev lugeda vene aja meenutusi. Kuigi Andrei oli minu sündimise ajaks juba täisealine, siis niimõnigi kirjeldus tollest ajast tuli väga tuttav ette. Kahju ainult, et mõru maitse jäi suhu. Kahju Andreist, et ta ikka veel seda kurbust oma hinges kannab.