"Neidised"

"The Maidens"

Alex Michaelides

Tõlkinud Raili Puskar

Toimetanud Tiiu Taal

Kirjastus Pegasus, 2021 

351 lk

Psühholoogiline kõhedik. Täis pöördeid ja keerdeid ning pean tunnistama, et seekord oli vähemalt minul küll keeruline mõrtsukat identifitseerida. Vist alles viimases viiendikus, paarkümmend lehekülge enne seda, kui autor pahalaselt maski rebis, käis peast mõte läbi, et äkki tema. 

Mulle meeldis. Vahelduseks on nii hea lugeda raamatuid, kus ei pea eriti mõtlema ja (kaasa)tundma vaid saab lihtsalt vooluga kaasa minna. Ja seda oli mul vaja. Eelmised lugemised olid sellised, et need raputasid korralikult ja tundeid sai korraga nii palju, liiga palju. Ja põnevikud ju sellised ongi, kus sa saad ajul puhata lasta, südamest rääkimata. 

Lisaks pakkus raamat ka keeleliselt naudingut. Ei olnud pinnapealne ja lihtne, vaid kunstiline. Nagu polekski tavaline mõrvalugu. Ilusad laused ja kaunid sõnad. Ma ei teagi kas tänada siinkohal autorit või tõlkijat, aga kummardus mõlemale. 

Veel meeldis mulle see, et autor oli romaani sissekudunud ka vihje oma eelmisele teosele. Niimoodi tagasihoidlikult, peaaegu märkamatult. Kui pole eelmist lugenud ei saagi aru, mis kübaratrikki ta tegi, aga neile kes on, on see armas nüanss. Mulle igatahes tõi küll naeratuse suule. Nagu oleks korraks eemalt rahvahulgast tuttavat nägu näinud. Nunnu. 

Ja kuigi ma just ütlesin, et selline kerge lugemine, siis paar mõtet mul siiski tekkis lugedes. Esiteks ma mõtlesin sellele, et miks alati noored naised peavad laibastuma? Vahel võiks mõni noor mees ka ju ette jääda. Või ei tunne inimesed meeste vastu nii suurt huvi. Noh, et mis see üks mees ees või taga ära on? Nagunii mehi rohkem, ei tunne neist keegi puudust. Et kui ta poleks mõrtsuka ette jäänud, siis ilmselt oleks ennast nagunii purjus peaga kalmistule parkinud? Või miks ei tekita meeste või eakate surm sellist kaastunnet, kui justnimelt noorte naiste oma?

***

""Pean õigeks, kuidas ka ei läeks

Nii tunnen, meel kui süsimust;

On etem: arm et kadus käest

Kui: eal ei tundnud armastust...""

***

Veel mõtlesin sellele, mida autor oli püüdnud oma romaaniga edasi anda. Armastusest. Sellest, mida ma nii palju ise olen mõelnud. Et kas on parem armastada ja kaotada, kui üldse mitte armastada. Ja ma pole siiani selgusele jõudnud, kumb parem on. Iseenesest on ju ilus tunda õrnu tundeid. Seda eufooriat. Aga  siis, kui selgub, et armastust polnudki tegelikult, et kõik see, mida sa uskusid oli vale ja teine polnudki oma tunnetes nii siiras, kui sa uskusid. Kas siis oli ikka hea, et see oli või oleks parem olemata võinud olla? Või siiski? Sest isegi kui see kõik oli ju vaid meie ettekujutluses, siis õnn oli ju reaalne. Armastused ongi tingimuslikud. Me armastame ainult oma lapsi, kassipoegi ja kohvi tingimusteta, kõik ülejäänud on meie elus täpselt nii kaua olulised, kuni nad oma rolli täidavad. Sest kui elu koosneb hetkedest, nagu ma nüüd mõtlen, siis sel hetkel ma ju olin õnnelik. Miks ma peaks olema hiljem kurb sellepärast, et see läbi sai? Miski ju ei jää püsima. Kõik on mööduv. Ka valu. Ja on ju mõnus kunagi vanas eas kiiktoolis nurruvat kassi süles silitada ja meenutada kõiki neid õnnelikke hetki täis armastust.