"Vaikne ookean"

"Vaikne ookean"

Kai Aareleid

Toimetanud Leena Tomasberg

Kirjastus Varrak, 2021

281 lk

"Kui sa teaksid, kui tihti ma mõttes Sinuga vestlen, igasugu asju arutan. Jalutan pargis, kus miski ei meenuta seda linna, kus me kunagi tutvusime, ja räägin ikka Sinuga."

***

Tuleb tsiteerida Maed, kes ütles, et on olnud erakordne kirjandusaasta. Üks pärl teise järel. Raamatud, mis kisuvad hinge katki. Tea, kas see on nüüd üleilmse pandeemiaga seotud, et inimestel on aega rohkem sissepoole piiluda, endaga tõtt vaadata ja leida uued tasandid. Kuigi see pole vist päris nii. Kailt olen varem lugenud ka "Vene verd" ja "Salaelusid" ning needki olid sellised, mis võtsid hinge kinni. 

"Vaikne ookean" räägib minevikust ja tulevikust. Sellest, et aeg ei liigu lineaarselt vaid spiraalina. Kõik, mis on olnud, see jõuab meieni varem või hiljem tagasi. Déjà vu. Me kordame oma vanemate vigu. Me leiame end ikka ja jälle samast olukorrast, kuigi mängides erinevaid rolle. Olles kord laps, siis täiskasvanu ja jälle laps. Mida kauem me elame ja rohkem neid rolle läbi mängime, seda selgemaks saab, et me ei tea tegelikult midagi. Et meil pole õigust kedagi hukka mõista, kuna me ei tea loo kõiki nüansse. Ka siis mitte, kui me ise selles loos sees oleme. Ikka jääb midagi meie eest varjatuks ja millegi suhtes oleme ikkagi pimedad. 

***

"Minu tundmatu ema. On nii palju, mida me oma vanematest ei tea. On nii palju, mida nad ei tea, et me teame."

***

Seekord olin ma targem ja ei kiirustanud lugemisega. Lugesin peatüki kaupa, lastes loetul endasse imbuda. Ilusate asjade jaoks peab aega võtma. Ilu on nii haruldane ja üürike. Ta haihtub nagunii kiiremini, kui sa jõuad taibata. Võta see hetk tema jaoks, lase tal ennast liigutada. 

Kui palju ma nutsin? No ookeani jagu kindlasti. 

***

"Perekond, see on needus. See teeb su haavatavaks, pimedaks. Jah. Sulle tundub, et elad mingi kaitsva kupli all, et sellesse ringi ei pääse keegi väljaspoolt, aga siis: plaks! Ei ole mingit kuplit, selgub, et see oli ainult mull. Plaks ja katki! Teine üldse ei tahtnud sinuga seal olla, selles koosluses. Aga juba sul on lapsed, kelle eest vastutada, kelle pärast peaks võitlema. Selgub, et see vankumatu kooslus oli ainult su enda peas. Normaalses olekus ju jookseksid ära, läheksid ja ei vaataks tagasi, aga sa ei saa. Sul on ahelad. Sul on lapsed."

***

Ja kuigi Kai kangelased ja kangelannad tegid teistsuguseid valikuid, siis nende valikute valguses nägin uue pilguga ka oma tegude tagajärgi. Pole vaja põlvkondade viisi kannatada. See ei paranda kellegi elukvaliteeti.