Draamast veel

See on nüüd jätkupostitus sellele kirjapalale. 

Tahan alustada sellest, et tänada kõiki, kes kommentaari jätsid. Mulle julmalt meeldib, kui tekib diskussioon ja väga hea, kui tuuakse välja vaatenurgad, mida ma ise ei oska näha. 

Üks mõte, millele ma millegipärast ise ei olnud tulnud, oli see, et räägi inimesega. Küsi, et milles kühvel, miks ta pole rahul. Küsisin. Ütlesin, et mulle näib, et viimase poole aasta jooksul polda minu valikutega rahul. Uurisin, et kuidas tema elu sellest halvem on, kui ma koju uusi vaase, lilli või muid sisustuselemente muretsen. Pole ju nii, et minu maniakaalse ostlemise tagajärjel pole meil elektrit, sooja vett või juustu leiva peale. Poiss vastas sellele lihtsalt, et tema meelest see pole kriitika, tema vaid küsib, et kas ma olen ostnud juurde asju, mitte selle mõttega, et see teda häirib, vaid ta konstateerib asjaolu, et meil on nüüd kodus kuusk. Ja kõik muu, mis ma olen sinna taha mõelnud on minu elava fantaasia vili. Ütles, et "ära mõtle üle". Kogu vestlus. Ma nüüd ei tea, kas mul hakkas sellest parem või halvem, aga vähemalt sai selgeks, et tema väljendab end nii ja mina tõlgendan seda omamoodi. Lühis kommunikatsioonis.

Rohkem pani mind mõtlema kommentaar selle kohta, et ma poleks tohtinud oma emotsioone lapsele näidata. Kuna temal võis olla piinlik. Ja ma olen nüüd nädal aega seda seisukohta seedinud.

Esimene emotsioon oli, et mis mõttes? Miks ma ei või oma kodus end vabalt tunda ja kui mul on halb, siis seda ka väljendada? Miks on pisarad halvem või valem emotsioon kui naeratus või naer? Kui ma rõõmus olen, siis ma ei lähe ju teise tuppa salaja padja sisse kõhistama. Aga kui mul on halb, siis ma peaks kuidagi ennast halvasti tundma, oma enda kodus, ja peitma ning häbenema? Sest teistel on piinlik? Ja see pole ju nii, et kui ma tunnen, et pisarad ligi tikuvad, siis ma kutsun kõik lapsed oma ümber, et gather here children, let me cry you a river. Ma ei demonstreeri oma halba tuju. Aga kui see juhtub tulema, siis ma tingimata ei peida ka. 

Teine emotsioon, mis tuli, oli see, et ma olen niigi oma tundeid suurema osa elust varjanud. Kui ma oma mehest lahku läksin, siis tuli see kõigile üllatusena. Kõigile. Kaasa arvatud lastele, mu emale, ämmale, muudest sugulastest ja sõpradest rääkimata. Ma usun, et isegi abikaasa ei teadnud mu tegelikke tundeid. Miks? Sest ma varjasin oma tundeid, oma pisaraid. Alles aastaid hiljem on mõned inimesed tunnistanud, et nähes mind nüüd, saavad aru, kui õnnetu ma tegelikult abielus olin, nemad eeldasid, et see on minu loomulik olek. Seega ma leian, et minevikus oma kurbuse varjamine pole minu kasuks töötanud ja ma ei kavatse seda teha, et säästa teiste tundeid. Minu tunded pole vähem väärt, kui teiste omad. Oma lapsi pole ma kunagi manitsenud sõnadega "mehed ei nuta". Kui on ikka väga halb, siis on vaja seda näidata. 

Jah, ma mõistan seda, et meestel on ebamugav näha naiste pisaraid. Kui ma varem seda pole ka näinud, siis kolleegid töö juures on mulle õpetanud. Olen vist isegi paar korda sellest blogis kirjutanud, kuidas ülemus mul järel käib, kui ma pisardanud olen ja uurib, et mis juhtus ja kuidas ta saab mu tuju parandada. Nii on, ka mul on teist inimest nutmas nähes jõuetuse tunne, sest ma näen, et teisel on halb, aga ma ei oska tema olukorda kuidagi leevendada. Aga see ei tähenda, et tema peaks oma tundeid minu eest peitma. Kogemuse järgi tean, et pärast üht korralikku peatäit nuttu on kergem küll. Pisarad puhastavad hinge. Mida iganes see tähendab, aga kõlab hästi. 

Aga kui ma olin veidi rahunenud, siis ma mõistsin, et aga see olen ju ainult mina. Jah, mina leian, et tundeid võib ilmutada ja mul hakkab sellest parem, sest nii ei kanna ma igasugust saasta oma hinges edasi. Aga see ei tähenda, et minu lähenemine kõigile sobib. Inimesed on erinevad ja kui keegi tunneb, et tema elu on parem, kui ta oma tunded endale hoiab, siis andku minna. 

Kokkuvõttes tahan ma veel kord tänada kõigi mõtete eest. Oli hea lapsega sellest rääkida ja ehk mõistan ma nüüd tema seisukohta paremini ja pole selles küsimuses nii tundlik. Lisaks rääkisin lastega ka sellest, et kas mind nutmas nähes tunnevad nad end halvasti, kas see koormab neid. Kinnitasid, et tunnevad end küll kohmetult, mis on minu meelest ainult positiivne, et teiste tunded neid mõjutavad. Sest kui neil oleks suva, siis oleks see ju palju hullem.