Mees majas

Feminismi teemaliste postituste kommentaariumis jäi mulle silma, et mitmed naised kinnitasid, et kui neil on kodus olnud mingit füüsilist jõudu vajavad ettevõtmised, siis on neilt küsitud, et kas siis meest majas polegi või kas peremees ei saaks tulla, et talle asja ära võiks selgitada, sest mis see naine ikka jagab. Võimalik, et mul on selle koha pealt mälulüngad või minu harjumus rumalatele juttudele mitte tähelepanu pöörata on sellised intsidendid kõvakettalt eemal hoidnud, aga no ei tule meelde, et keegi kunagi kusagil oleks midagi sellist mulle öelnud. Või olgu, ülemus kunagi ütles, kui ma oma autole hakkasin rehve ostma, et esiteks on sul vaja leida mees, kes siis sellega tegeleb. Aga noh, minu meelest oli see lihtsalt naljakas, mitte tõsiseltvõetav märkus. Sõnaga, ma tunnen, et mind on diskrimineeritud, kui pole vihjatud, et minu kodus peaks mõni mees olema. Sest nagu, mis mõttes?

Minu söögilaud, mille ma novembris tellisin ja mille kohta kaks korda tarne tähtaega edasi lükati ning lõpuks soovitati toode teisega asendada, jõudis teisipäeval lõpuks kohale. Enne saadeti kiri, et tuleb teisipäeval 17.30 ja helistatakse ette 30 minutit. Mis juhtus oli see, et 17.07 sõitis maja ette kullerkaubik ja kaks punnkõhuga jõmmi käristasid suurt pakki minu trepikoja poole. Ma tean seda, sest ma olin just köögis ja keetsin suppi ning nägin seda aknast. Keegi polnud mulle helistanud. Mina ka ei reageerinud, sest kust ma tean, et see saadetis mulle on. Meil trepikojas 14 korterit ja inimesed ikka tellivad vahel nänni, lõdvalt võis ju juhtuda, et keegi teine sai ka samal päeval umbes samal ajal oma saadetise kätte. Ennegi ju olnud, et mulle tuuakse võõras pakk ja pärast on selle tagasi andmisega jubedam seks. Lõpuks siiski helises fonolukk ja küsisin, et kes. Kuller. No okei, tegin ukse lahti ja mees tõi paki sisse. Küsib, et kuhu paneb. No pange koridori, kokku te mul ju teda panema ei hakka. Ei, mina kokku ei pane, vastas mees, kuigi tema näost paistis, et ega tal vist otseselt selle vastu ka midagi poleks olnud. Te ei helistanud mulle, kurtsin. Ei helistanud jah, me olime siin lähedal ja polnud enam mõtet helistada, sest oleme oma tarnegraafikuga ees. No jah, aga oli ju kokkulepe, et helistatakse ette, sest ma ei pruugi kodus olla. No me oleks siis oodanud, kuni te tulete. Päriselt? 30 minutit oleks passinud niisama ja nina nokkinud? Okei, ütlesin, ma ei viitsi vinguda. Selge, kostis mees. Ma vist pean teile allkirja ka andma, et olen oma kauba kätte saanud, küsisin, sest mees jäi mokk töllakil oma lipikuga mulle otsa vaatama. Jah, jah, pange siia. Ja läks. 

Läksin kööki tagasi oma suppi keetma ja korraga mulle koitis. Põhjus, miks minu käest ei küsita, kus peremees. Ilmselgelt on minu bitchi vaib nii võimas, et kõik mehed saavad eemalt juba aru, et siin majas küll ükski mees ei ela. 

Mehega koos olen ma ju tegelikult elanud küll. Meil olid kõik kodutööd väga võrdselt jaotatud. Mina tegelesin kõige sellega, mis kuulus kodu juurde nagu koristamine, sisekujundus, pesu pesemine, triikimine, nõudepesu, söögitegemine, autohooldus, remonttööd, mööbli monteerimine, arvete maksmine. Ja mees käis palgatööl ning teenis raha, mille eest mina kõike seda teha sain. Paraku idüll see polnud. Mees oli endale pähe võtnud, et tema on mehelik ürgmees, kes teeb meeste töid ja naine siis kokkab-koristab ja on muidu ilus. Paraku jäi sellel mehel midagi puudu, ma ei teagi mis täpselt, aga kõik sellised klassikalised meeste tööd nagu liistude paigaldamine, augu seina puurimine, mööbli komplekteerimine, väiksemad remonttööd ja autohooldus venisid meie majas arutult kaua. Kuid ja aastaid. Aga mina ei salli vingumist ja naaksumist. Kui ma olen kaks korda märkuse teinud ja saanud vastuseks, et "ma varsti teen", siis kolmandat korda poole aasta pärast me enam ei küsi, vaid teen ise ära või leian kellegi, kes teeb. Mina ei näinud selles probleemi. Mees aga küll. Tema meelest tähendas see, et ma ei austa teda kui perepead ja tahan ise perekonda juhtida ning lisaks see, et ma palun kellelgi teisel auk puurida või liist paigaldada, alandab teda ja seab teda teiste inimeste ees halba valgusesse. 

Aga mida ma siis oleks pidanud tegema? Sõbrannad soovitasid kasutada naiselikku kavalust. Ma pole päris kindel, mida nemad selle all silmas pidasid, et kas ma oleks siis pidanud jalad risti hoidma ja teatama, et nii kaua kui see liist seal esikus paigal pole, nii kaua seksi ei saa, või mida? Igatahes, kuigi kaval ma ei ole. Ega naiselik. Seda kinnitas mulle mees piisavalt tihti. Nii, et kui blogilugejad mulle kirjutavad, et sa oled klassikaliselt naiselik, siis... ma ei teagi keda uskuda. 

Hiljem elus olen ma kokku puutunud meestega, kes mulle raiuvad, et minusugune iseseisev ja hakkamasaav naine on väga seksikas ja just sellist kaaslast nad enda kõrvale otsivadki. Vaadates RIAst oma kehtivat suhtestaatust, jääb mulle siiski selgusetuks, et miks see viimased aastad muutumatuna on püsinud. 

Üleskutse armsatele lugejatele, kui teilt järgmine kord küsitakse, et kas meest majas pole, siis suunake palun minu juurde. Ma hea meelega kodustaks mõne vähekarvase müraka ära.