"Taltsutamatu"

"Untamed"

Glennon Doyle

Tõlkinud Evi Eiche

Toimetanud Ele Kalda

Kirjastus Helios, 2021 

271lk

Ei usu saatust. Kõik on juhus ja kokkusattumused. Ma märkan neid kokkusattumusi, sest mu meel on juba sellele häälestatud. Kõik need juhtumised võiksid olla eraldiseisvad ja ma ei näeks seoseid nende vahel, kui ma ise ei otsiks, kui mu aju poleks seadistatud leidmaks mustreid, vastuseid küsimustele, mida ma ehk sõnastadagi ei oska. Ja taas ma leian end lugemas raamatut, millest ma midagi ei teadnud ja mille kohta mul oli mingi oma arvamus, mis reaalsusega ei ühti. Loen ja mõtlen, et kas see on nüüd ikkagi kokkusattumus, või tahab elu siiski mulle meeleheitlikult mingit sõnumit saata? Või on see sõnum minus juba olemas ja ma näen seda ainult seetõttu raamatus endale vastu jõllitamas, sest ma olen nüüd valmis seda sõnumit kuulma ja sellega enda elus arvestama ja talle ruumi tegema? 

***

"Vahtisin seda küsimust ja mõtlesin: no ma olen ikka täiesti põhjas omadega. Ma palusin äsja internetil teha oma elu kõige olulisema ja isiklikuma otsuse. Miks ma usaldan kõiki teisi siin maamuna peal rohkem kui iseennast? KUS KURAT MA ISE OLEN? Millal ma temaga sideme kaotasin? Klõpsasin siiski mitmele artiklile, kuid see tekitas stressi, sest kõigi arvamused erinesid. Religioonieksperdid rõhutasid, et hea kristlane jääb paigale. Feministid väitsid, et tugev naine lahkub. Lapsevanemate artiklid kuulutasid, et hea ema mõtleb ainult sellele, mis on parim tema lastele. Kõik need erinevad arvamused tähendasid, et mul polnud võimalustki kõigile meele järele olla. See oli kergendus. Kui naine viimaks taipab, et kogu maailmale meeldida on võimatu, on ta vaba uurima, kuidas endale meeldida."

***

Arvasin, et "Taltsutamatu" on kerge erootiline romaanike. Olin lugenud raamatuid, mis mu sees elasid ja mida ma tahtsin pikalt tunda ning mõtlesin, et viin oma mõtted kergetele teemadele ja jätan eelmisele raamatule ruumi. Aga ei õnnestunud. 

"Taltsutamatu" on ääretult feministlik raamat. Aga kui nüüd võrrelda raamatuga "Naise koht", siis on "Taltsutamatu" pehme, õrn, voolav ja veenav. Seda on lihtne lugeda ja see ei ärrita. See pole agressiivne ja naise väärtust meeste arvelt tõstev. Misogüünia pole miski, mis puudutab ainult naisi, ka mehed kannatavad selle all. Ja seda ma tegelikult mõtlesin väga palju ka "Naise kohta" lugedes. Et isegi, kui Mikko mõtted on õiged ja ma nõustun nendega, siis muutus peaks algama kodust. Milleks rääkida seda, kuidas mehed end avalikus kohas ülal peavad, kui kõik see algab kodust? Kuidas me, naistena, kasvatame oma poegi? Mis väärtused me neile kaasa anname? Kas me õpetame neid end, emade ja naistena, inimestena!, austama, või toome end märtriks ja seame tagaplaanile, et mehed saaks särada? Kas me paneme kodustes töödes tüdrukutele rohkem kohustusi, et poisid saaksid kodus puhkamas käia, sest nende energia on suunatud tegevustele, mis toimuvad väljaspool, mille eest nad saavad tähelepanu ja kiitust? Me kipume oma rolli alahindama. Arvame, et mis nüüd mina. Asjata. 

***

"Kui elad enesekindlana, rullub ülejäänud elu lahti täpselt nii, nagu ette nähtud. See ei ole alati mugav. Mõni tunnustab su vaprust, teised ei tunnusta. Mõni saab aru ja sa meeldid neile, teistega on vastupidi. Aga see, kuidas teised su enesekindlusele reageerivad, pole sinu asi. Sinu asi on jääda endale ustavaks. Nii tead alati, et need, kellele sa meeldid ja kes sind armastavad, ongi tegelikult sinu inimesed. Sind ei sunnita kunagi peitma või näitlema, et inimesi enda ligi hoida, kui sa ise ei peida ega näitle, et neid enda poole võita."

***

"Mind oli petetud. Ainus asi, mis kunagi minu juures oli vale, oli mu uskumus, et minuga on midagi valesti. Ma ei raisanud enam oma elu sellele, et kontrollin ennast, ma hakkasin ennast usaldama. Me kontrollime ainult seda, mida me ei usalda. Me saame kas kontrollida ennast või armastada ennast, kuid me ei saa teha mõlemat. Armastus on kontrolli vastand. Armastus nõuab usaldust."

***

Raamat kõnetas mind, sest kunagi olen minagi tundnud, et mu elu läheb raisku. Järginud mingeid reegleid, mis justkui oleks pidanud mulle mõttekama ja sisukama elu tagama, aga tundnud selle sees vaid tühjust, ängi, allasururutust ja meeleheidet. Hirm võtta oma elu enda kätte ja vastutada selle eest, tulgu siis mis tuleb, on halvav. See ei lase tegutseda, see teeb õnnetuks. Nüüd ma mõtlen, et kui rumal ma olin, raiskasin oma elu, seda üht, uskudes teisi, kes mulle lubasid, et nende reegleid järgides ma leian õnne. Kes mulle kinnitasid, et kõik vastused, mis minu enda sees on, on valed, patused, kurjad. Pole ime, et mul masendus selle peale tuleb, kui pidevalt iseenda ja maailmaga sõda pidada. 

***

"Kolmekümnendates eluaastates sain teada, et elus on teatud tüüpi valu, mida ma tahan tunda. See on vältimatu, piinav ja vajalik valu kaotada ilusaid asju: usaldus, unistused, tervis, loomad, suhted, inimesed. Selline valu on armastuse hind, vapra ja avatud südamega elu hind - ning ma maksan selle hinna. On veel üks valu, mis ei tulene ilusate asjade kaotamisest, vaid sellest, et nende poole kunagi isegi ei püüelda. Ma olen oma elus sellist valu tundnud. Tunnen selle ära teiste inimeste nägudel. Näen igatsust silmis naisel, kes seisab oma armastatu kõrval, kuid tunneb end täiesti üksi. Näen raevu silmis naisel, kes pole õnnelik, kuid kes siiski naeratab. Näen alistumist silmis naisel, kes aegamisi sureb oma laste pärast, selle asemel et nende pärast elada. Ja ma kuulen seda. Kuulen kibedust hääles naisel, kes ütleb, et teeskleb orgasmi, et saaks juba püsti tõusta ja minna pesu voltimist lõpetama. Kuulen meeleheidet hääles naisel, kellel on midagi öelda, kuid ta pole seda kunagi öelnud. Küünilisust naisel, kes on leppinud ebaõiglusega, mida ta suudaks muuta, kui oleks vapram. See on valu naises, kes on end aegamisi hüljanud."

***

Lõpp muutus minu jaoks veidi tüütuks ja väsitavaks, kuna palju rõhku, minu jaoks ebamugavalt palju, pandi lesbilistele suhetele. Ma saan aru, et autori jaoks oli see osa paljuski seotud tema uue maailmatunnetusega ja ka tänu sellele tekkis tal julgus ning soov oma lugu kirja panna, et näidata teistele naistele, et neil on võimalik elada oma parimat võimalikku elu ja see, mida teised arvavad või kuhu ühiskond neid suruda üritab, on müra. Aga ma oleks eelistanud, et seda oleks tehtud ilma autori seksuaalsele orientatsioonile tähelepanu tõmbamata. 

Midagi otseselt uut või silmiavavat ma ei leidnud, vanad leierdatud tõed, aga tore oli neid lugeda ja saada kinnitust, et ma elan õigesti. Hiljuti üks blogilugeja kommenteeris, et talle on jäänud mulje, et ma ei hooli teiste arvamusest, kuna kirjutan julgelt ja provokatiivselt teemadel, mis väheseid külmaks jätavad. Ma saan aru, mida ta mõtles, aga asi pole selles, et mind ei huvitaks teiste arvamus, mind väga huvitab ja minu meelest on jube tore, et inimestel on minust erinev arvamus. Lihtsalt selles mõttes mind tõesti ei huvita, et ma oma elu nüüd nende teiste inimeste arvamuse tõttu ümber ei hakka hindama ja iga vastuolulise kommentaari peale meelt muutma. Ma naudin arutelusid ja diskussiooni. See, et kellelgi on minust erinev arvamus ja maailmavaade ja tal on minu blogis julge ning turvaline oma arvamust avaldada, on minu jaoks ülemõistuse suur kompliment. 

Üks märkus veel. Teeme nii, et me ei sodi raamatukogu raamatuid. Sellel pole pointi. Kui sind mingi lõik kõnetas, siis on mul su üle rõõm, aga minul pole vaja seda teada, et kunagi keegi teine luges ja talle meeldis. Tee pilt leheküljest ja sodi seda oma telefonis nii palju kui kulub või kirjuta endale märkmikusse üles see mõte. Sest nagu, tegelikult, ole inimene, eks?