Mugavustsoonist

Jutustasime hiljuti ühe sõbraga mugavustsoonist ja ma avastasin, et õigustan seda, miks ma viimastel aastatel üldse kuhugi suunda arenenud pole. Noh, sama elukoht, tööandja, samad vanad lapsed, ei midagi uut ega põnevat. Kuna vestluskaaslane on selline, kes ennast pidevalt mugavusest välja sunnib, siis oli mul enda pärast natuke piinlik. 

Vabandan ebaesteetiliste varbaküünte pärast, üks päev lakin nad ilusti üle

Asi on nii, et ma südamest usun seda, et head asjad hakkavadki juhtuma, kui sa ise uksest välja astud. Olen seda kogenud. Samas… kui nüüd hästi järele mõelda, siis kasvõi see hiljutine korontiin tõestas, et ma ei pea isegi uksest välja astuma, et minuga erisugused naljakad ja veidrad juhtumised aset leiaks (kirjutasin siin ja siin). Aga noh, suures plaanis ma ikkagi arvan, et võiks ennast veidike tagant tõugata, siis on veel ägedam. 

Ja natuke ma ju lükkangi ennast. Ma ei müü kogu oma vara maha, pista lapsi seljakotti ja ei lähe ümbermaailmareisile, nii julge ma pole. Ma ei astu ka töökohalt minema, sellepärast et see mulle isikliku arengu seisukohalt midagi ei paku, kuigi mulle jätkuvalt saadetakse "põnevaid" ja "konkurentsivõimelist palka pakkuvaid" tööpakkumisi. Ma ei otsi seltsi inimeste juures, kellega mul midagi ühist ei ole, kes on võõrad ja noh, ebamugavad. Ma sunnin ennast avastama uusi sportimisvõimalusi, mis esmapilgul mulle väga ei meeldi, aga ma tahan ikkagi ära proovida. Näiteks igasugused tantsutrennid, see pole üldse minu teema, aga ma teen seda, sest see sunnib mu keha teistsugustesse asenditesse ja seeläbi toimub ka mingit sorti areng. Ma valin raamaturiiulisse teoseid, mis mind esmapilgul ei kõneta, aga annan neile võimaluse, noh, et poleks väga mugav. Ma avastan kodu lähedal ja veidi eemal uusi kohti, kuhu ma sattunud pole, mängin end teadlikult olukordadesse, mis võiksid potentsiaalselt veidi ebamugavust tekitada. Üks päev, näiteks, sõitsin politseibussi ees kümme kilomeetrit tunnis üle lubatud piirkiiruse ja veel kollase tulega üle ristmiku. Ootasin, piilusin tahavaatepeeglist, et kas lükkab vilkurid sisse ja tuleb mulle järele, küsib juhiluba ja sõidukipassi, aga ei midagi. Noh, mina vähemalt proovisin, eks ole!

Ei, ma saan aru küll, et see pole enda mugavusest välja astumine. Tegelikult peaks ikka väga ebamugavasse olukorda ennast sundima. Aga ma ei taha. Sest, miks ma peaks? Ma olen kõvasti vaeva näinud, et mul mugav oleks. Olen raha kulutanud, et mu kodu oleks mõnus puhkepaik. Pingutan teadlikult selle nimel, et mu sõiduk pakuks võimalikult kaua sõidumugavust. Hoian enda lähedal sõpru, kes mu enesetunnet parandavad. Ostan riideid, mis ei pigista, hõõru, kisu, selleks et need mulle nii esteetilist kui sisemist naudingut pakuks ja noh, selleks, et ma saaks selliseid riideid osta ja kanda, selleks ma teen trenni ja jälgin toitumist. Ma naudin mugavust. Mulle meeldibki ennast hellitada. Lubada endale ühte ja teist. Mitte muretseda selle pärast, et kui mul kuu lõpus mõni kodumasin hinge heidab, et kuidas ma nüüd uue endale saan. Mitte pabistada selle pärast, et Eesti Energia mul võib sooja ja valguse kinni keerata. Mitte oodata, et millal mõni kole karvane tüüp mulle kurikaga kuklasse lajatab.

Ma olen rohkem kui korra olnud ka sellises ebamugavuses, kus homne oli väga pime ja sünge. Jah, olin sunnitud arenema. Sellest sündis head ka. Pigem väärtustan ma sellest kogemusest aga seda, et see tõestas mulle, et ma saan hakkama ka ekstreemsetes oludes ja ma ei lange paanikasse, ei istu nurka maha, võta põlvede ümbert kinni ja ei jää ennast haletsema. Aga ennast vabatahtlikult mõnda sellisesse ebamugavusse mängida, seda ma ka enam ei taha. Ja ma ei leia, et see tingimata halb on. 

Kuidas teiega on, kas astute kastist välja, lihtsalt lõbu pärast, et näha mis juhtub, või olete nagu mina, kass päikesepaistelisel pärastlõunal lesimas aknalaual, kelle suurim risk on aknalaualt diivanile potsatamine?