"Vernon Subutex. Dome 3"
Virginie Despentes
Tõlkinud Maria Esko
Toimetanud Leena Tomasberg
Kirjastus Varrak, 2021
341 lk
"Täitsa pöörane, mis häma me endale ajame, kui ei taha tunnistada, et inimene, kes meile meeldib, on narts. Mõtleme valmis terve rea lollusi, millega ennast veenda, et lahendus on käes. See ei toimi mitte kunagi. Sitakeeraja on inimene, kes on juba korduvalt saanud võimalusi ennast parandada ja kellel pole mingit kavatsust seda teha."
Mis siis triloogiast koorub? Peategelane, kelle ümber ja kaasabil kogu stsenaarium üles on ehitatud, on lihtsalt üks vend, kellele meeldib muusika. Ta ei loo muusikat, ta kuulab ja mängib seda plaadi pealt. Tema anne seisneb selles, et ta oskab plaate mängida moel, mis hüpnotiseerib kuulajaid ja viib nad transsi. See ongi kõik. Muud suurt elueesmärki see mees ei täida. Talle ei lähe korda raha, perekond, sõprussuhted, sotsiaalne staatus ega elukoht. Ta kulgeb ajas, hetkes, muusikapalas.
Raamatu tegelased elavad traditsioonilises mõttes ebanormaalset elu. Vähestel neist on töö, kohustused, elukoht ja kaaslane. Neil, kellel on, üks või mitu, on katkised sellest sõltumata. Ühiskonna normatiividest kinni hoidmine ei taga indiviidi õnne ega eneseteostuse võimalusi. Sa kulged, kinnitades endale, et su valitud tee viib su lõpuks lubatud rahuloluni. Ja kui seda ei juhtu, vaatamata ohvritele ja pingutustele, siis kibestud, solvud nagu laps, kes ei saanud kommipoes ihaldatud maiustust.
"Igaüks reageeris omal moel. Vaistlikult. Intelligentsus tuleb kasuks, et tehtud otsuseid tagantjärele õigustada. Seda kasutades saab endale usutava loo kokku rääkida. Teha nägu, nagu pilt oleks selge, loogiline. Aga tõde on see, et inimene ei mõtle, kui ta tegutseb. Nii ongi."
See raamat imes mu energiast tühjaks. Iga loetud reaga, iga peatükiga, suri minus midagi. Kui lohutu ja lootusetu on inimese eksistents. Me püüdleme millegi poole, millegi suurema kui meie, et meist jääks maha parem paik. Kas me teeme seda teadlikult või mitte, see sõltub ehk sellest, kui paljud meist sõltuvad. Aga mis siis, kui sa oled seespidiselt surnud, kui sa oled tuimaks tehtud kaasinimeste rumaluse, õeluse, julmuse, pinnapealsuse poolt, mille poole sa siis püüdled, mida siis endast maha jätad, kuidas leiad üles motivatsiooni hommikul silmad avada ja hingata? Mingi sisemine väärikus jääb, ka siis kui välist tõuget ei tule, kui meid ei erguta järeltulev põlv, sotsiaalsed normid, religioon, raha, meelelised naudingud. Vist jääb, selline tunne mulle jäi. Et mingid sisemised standardid jäävad.
"Alkohol paneb kolmekümnendateni silma särama, edasi tuleb sujuv allakäik ja viimane sirge pärast viiekümnendat on kõige koledam. Kui saabus menopaus, oi jeerum, siis sai temast koletis. Pundunud, punetav nahk, peedist moondunud keha, debiilsuses hulpivad silmad. Et see surnuksjoomine nii kaua peab võtma. Minek on kindel, see on teada. Aga kole pikalt läheb, õudne. Tubakaga on vähemalt nii, et kui teade tuleb, saad jalaga persse ja korras, oledki surnud ja maha maetud. Alkoholiga mitte. Esimesest korrast, kui arst ütleb, et samas vaimus jätkates olete surnud, kuni minekupäevani võib sul jääda oma tubli kümme aastat. Ja mitte just kõige säravamat aastat."
Ehk sain ma raamatust valesti aru, sõnum, mida saadeti läks minust mööda. Ma ei lugenud teiste arvustusi, ma lähtun oma emotsioonist. Ja see lõpp... mis asi see veel oli?
Kommentaarid
Postita kommentaar