Raamatutest. Vist

Laura jagas vahvat raamatuankeeti, mida nii Madli kui ka Marca juba ka täitnud, ning kuna ma ju lubasin, et ma raamatutest ikka kirjutan, siis jätan endast ka märgi maha. 

Praegu loen: Mihhail Bulgakovi "Meister ja Margarita". Ma olen sellest raamatust nii palju hirmulugusid kuulnud ja ringiga mööda käinud. Nüüd otsustasin oma hirmudele silma vaadata ja näha, et mis see suur kära siis selle ümber on. "Faust" mulle kunagi hirmsasti meeldis, nii palju ägedaid tsitaate oli seal (mida ma nüüd praegu loomulikult üldse ei mäleta, sest noh, eks) ja kui see Margarita on samas toonis, veidi selline jumalavallatu, siis ma usun, et ma jään elamusega rahule. Postituse kirjutamise hetkel olen alles 60ndal leheküljel ja vara veel mingeid järeldusi teha.

Krimka või armastusromaan: kui sellised valikud, siis krimka. Kuigi mida aeg edasi, seda rohkem eelistan biograafiaid või elulookirjeldusi. Ma tean, ma tean, olen seda juba sada korda öelnud, aga päris elu on palju põnevam kui mis iganes fiktsioon! Armastusromaanidega on selline lugu, et need on kuidagi imalad, enamasti. Ma olen mingil ajahetkel elus päris palju selliseid pehmekaanelisi "korra-loed-kohe-unustad" romaanikesi lugenud ja noh, ei mäleta neist mõhkugi. Isegi emotsioon pole meeles. Ja krimkadega on see, et need on ka kuidagi ära tüüdanud. Pigem otsin sellist trillerilaadset lugemist, kus käivad salajased niitõmbamised ja intriigid, aga laipu ei lenda kahte lehte. Tingimata.

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: absoluutselt dialoog! Mul on siiani trauma "Hüljatud" lugemisest, kuidas Hugo kirjeldab mingit lahinguvälja (minu meelest) kolmkümmend lehekülge, et kuidas ikka üks rohukõrs ühele poole kaldu ja murututt teisele poole. Ma tol ajal oli veel jube korralik ka ja arvasin, et iga kirjaniku poolt genereeritud koma peab tingimata läbi lugema, brrr, pole minu jaoks. Samas, mingi tuim näidendilaadis lausete loopimine pole ka päris mulle, ikka kõike mõõdukalt.

Parim lastekirjanik: no jah, millal see oli kui ma lubasin kõik kodusolevad lasteraamatud läbi lugeda? Vist 2019 aastal. Ei ole lugenud siiani. Parim? Ma pean vist ütlema Tiia Toomet. Kunagi lugesin tema "Kaur, kõige noorem vanem vend" muudkui ikka ja jälle. Midagi selles oli, mis liigutas. 

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: ma mõtlesin sellele kohe pikalt ja põhjalikult ja no ei tule kedagi meelde. Üldiselt mul on ju see mood, et kui mulle miski raamatus vastu hakkab, siis ma ei loe teda lõpuni. Võibolla muidu oleks mul midagi mõistlikku vastata sellele küsimusele. Ja no teiseks on see minu nõme empaatiavõime, mis paneb igale inimesele kaasa elama ja samastuma. Mõned tüübid on ärritanud küll, aga praegu ei meenu kedagi väga erilist. 

Eesti või välismaa autor: ma päris pikalt ei lugenud eesti autoreid üldse. See oli kuidagi selles nooruse rumaluses, et kõik eesti asjad on nõmedad ja mõttetud. Eesti muusikat ma siiani ei kuula. Aga viimasel ajal näib mulle, et aina enam on öökapile siginenud kohalikke autoreid, seega teema on mulle olulisem kui autori päritolu. 

300 või 700 lehekülge: minu jaoks on 300 juba selline kõhedust tekitav number. Tundub liiga suure ettevõtmisena, et kas ma enne pensile minekut ikka jõuan läbi lugeda. Ma olen jube aeglane lugeja. Ja mul on ka keskendumisraskused. Ma võin vahel sellise telliskivi võtta küll ja paar nädalat öökapil silitada, võibolla isegi kaane avada ning paar rida lugeda, aga kui ta mind kohe käima ei tõmba, siis ma üldiselt jätan ta lugemata. 

Keskendumisraskustest tahtsin ma juba ammu kirjutada tegelikult. Lihtsalt ma ei teadnud täpselt kuidas. Nimelt, ma pole kunagi arvanud, et mul oleks keskendumisega probleeme. Ma suudan ennast täielikult pühendada küll ühele konkreetsele tegevusele ja selle algusest peale edukalt lõpule viia. Eeldusel, et tegevus kas pakub mulle huvi või on miski, mida peab vältimatult tegema (näiteks koristamine (koristamine ei paku mulle huvi, aga seda peab tegema (tundus, et see asi vajas täpsustamist))). Samas on mul terve kastitäis poolikuid käsitööprojekte, sest ma korraks arvan, et ma tahan seda teha ja alustan ka suure hurraaga, aga kuna käsitöö mulle tegelikult huvi ei paku ja seda ei pea vältimatult tegema, siis nii ta jääb. Seega, mingi kalduvus ADHDle justkui on? Viimastel aastatel on keskendumishäired minu igapäeva toimetusi aina enam segama hakanud. Ma ei suuda isegi ühte seriaali episoodi algusest lõpuni rahulikult ära vaadata, ilma, et ma vahepeal oma telefoni ei näpiks, köögist klaasi vett või võileiba ei läheks tooma, tolmu ei võtaks, lilli ei kastaks, akna peal ei käiks oma autot vahtimas, paneks pesu kuivama/pessu, toidaks kalasid, lakiks varbaküüsi või midagi muud selletaolist. No ja kui ma ei suuda kolmkümmend minutit kiiresti vahelduvaid pildikesi ekraanil rahulikult jälgida, mida siis veel raamatulugemisest rääkida? Ja see asjaolu häiris mind aina enam. Mis ma aga avastasin, et keskendumisvõimet annab treenida. Nagu lapsel, nii ka keskealistel. See pole muidugi mingi jalgratas siin, mida leiutada, ma teoreetiliselt teadsin seda juba ammu, ainult et ma polnud enda peal katsetanud, sest ma ei tea, vajadus vist puudus. Aga igapäevane, vähemalt 30 minutit kestev lugemine, parandab märgatavalt keskendumist. Ainult et järjepidev tuleb olla. 

Lemmik sel aastal loetud raamat: lemmikut on küll raske välja tuua, aga top kolm on: "Kahju olnud asjadest", "Lilled Algernonile" ja "Vernon Subutex, 1". Kusjuures, ükski nendest raamatutest polnud kirjelduse järgi selline, mis mulle väga huvi pakuks. Võibolla sellepärast meeldisidki, et mul polnud nende osas mingeid ootusi. 

Novellikogu või luulekogu: novellid. Kuigi ma eelmisel aastal sattusin absoluutselt vaimustusse Andra Teedest. Ise olen selline pläralõug ja alati tõusevad kuklakarvad püsti, kui mõni oskab piiratud sõnadega kogu sisemuse alasti ja lõhki kiskuda, ja ma olen pärast iga rida pikali maas, küsides endalt, et kuidas see väike tüdruk tuli ja mu kahe sõnaga praegu niimoodi vabisema pani. Aga Andra on kindlasti erand. Üldiselt sõna "luuletus" on minu jaoks roppsõna ja ma hoian eemale.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: üksikule saarele võtan ma kaasa puhta paberi ja kirjutusvahendi. Seal on mul lõpuks aega kõik oma raamatud valmis kirjutada, milleks mul muidu aega ei leidu. 

Raamatupood või raamatukogu: naljakas, kui ma oleks samale küsimusele aasta tagasi vastanud, siis oleks mu vastus olnud kahtlemata raamatupood. Aga ma olen viimasel ajal hakanud nii sageli raamatukogu külastama, et mul on seal ühe pealaest jalatallani täistätoveeritud raamatukoguhoidjaga juba omavahelised naljad tekkinud. Nimelt mul sai kodune raamaturiiul täis ja uusi enam ei mahu. Ning lisaks olen ma aru saanud, et ma enam ei viitsi üht ja sama raamatut üle lugeda. Uut ja huvitavat tuleb pidevalt peale ning lisaks olen avastanud, et kunagised lemmikud pole uuesti lugedes sama emotsiooni enam tekitanud ning ma eelistan seda, et mul on raamatust hea mälestus, mitte see teine. Aga natuke värsket verd riiulitele saan raamatuvahetusest, see on ka peaaegu nagu pood, kasutatud raamatute pood, kus sa maksad oma vana raamatuga uue eest.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Karu-aabits. Selle järgi õppisin tähed selgeks ja lugema. 

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: palju. Ma vist ei liialda, kui ma ütlen, et protsentuaalselt on mul kodusolevatest raamatutest 80% lugemata. Aga palju neid üldse kokku on? Ma praegu väga huupi pakun, aga äkki kusagil viiesaja ringis. Samas, mul on ka igasuguseid teatmeteoseid ja sõnaraamatuid, neid ju ei loegi nii nagu juturaamatut. Aga mind ennast ei häiri see lugemata raamatute hulk. Minu meelest pole kodu ilma raamatuteta üldsegi mingi kodu. Ütleme nii, et minu süda on seal, kus on minu raamatud, loetud ja lugemata. 

Lemmik naistekate autor: kas me juba ei rääkinud sellest? Ma ei mäleta ju! Ma ei tea, kas see on väga suur patt kui ma ütlen Jane Austen? Tema raamatuid ma vähemalt mäletan. 

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: siin ütlen ma kohe, et never say never, sest tavaliselt elu tuleb ja teeb ha-ha! I told you so! Aga esimese hooga võin öelda, et vähemalt nii pea ei ole mul soovi ei Kivirähki ega Mikitat lugeda. Need paar raamatut, mis nende poolt loetud said ei olnud kohe üldse minu jaoks. Ja noh, Kenderit ilmselt ka mitte. 

Mu raamaturiiul on sellist värvi: valge. Ma eelistan heledat mööblit, sest mul on muud ka teha, kui iga veerandtunni tagant tolmu võtta.

Ulmekirjandus on minu jaoks: kauge. Mulle meeldivad reaalsed, päris asjad. Aga selline "võibolla kunagi kauges tulevikus on sellised asjad võimalikud" lähenemine mulle istub. Üldiselt on inimsuhted ikka põnevad, elagu nad siis minevikus, olevikus või mõnes utoopilises tulevikus. 

See autor ajas mu nutma: ma ei nuta raamatuid lugedes. Ega filme vaadates. Üldiselt. Nagu megaharva. Ma nutsin üks kord kinos, kui "Lõvi" vaatasin. Siis ma nutsin kohe nädal aega jutti. Aga tegelikult ka, isegi mu poiste isa nuttis filmide peale sagedamini. Härdaks ja hellaks tegi viimati aga Maarja Kangro "Klaaslaps". Seda ma lugesin küll nii, et panin vahepeal raamatu kinni ja tundsin suurt valu sees. 

Ma soovitan sulle: minna raamatukokku ja leida üles raamat, mis sind tõmbab. Ei, see oli nali. Ma ei oska midagi soovitada. Ma ei oska isegi endale midagi soovitada. Oleneb ju tujust ja üldisest olekust. Ma olen selline, et kui ma olen õnnelik, siis ma tahan põnevaid ja hoogsaid asju lugeda, kui melanhoolne, siis midagi sügavat ja kurba, võimendada oma emotsioone. Paljude klassikutega olen ma riius. Ma ei saa aru, miks neid nii väga ülistatakse. Näiteks Remarque. Ma olen ühe tema romaani (vist*) läbi lugenud ja ma mäletan sellest ainult mingit vingumist ja soigumist, kuidas ta käis ühe kergemeelse naise järgi ja viimaste rahade eest aina calvadosi trimpas. Nagu? Miks ma pean seda jura lugema? Aga noh, ma ei tea, võibolla ma polnud selleks küps veel. Ehk nüüd lugedes saan ma ivale pihta ja vaimustun ka nagu kõik teised. Kodus riiulil ta mul on. Vaatame, kui eriolukord jälle välja kuulutatakse ja mul tuleb taas oma riiuleid hõrendama hakata, ehk ma siis loen uuesti üle.

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Mae Lenderi ja V. Konnaga. Millegipärast on mul tunne, et keegi peaks veel olema, aga no ei tule meelde. Telefoni teel olen rääkinud rohkematega, siis kui ma kunagi iidsetel aegadelt RRis töötasin. 

Peale lugemise armastan veel: ma armastan kehakultuuri, pikki jalutuskäike, autoga kiirust ületada, päikseloojanguid, päikesetõuse, mehi, kohvi, merd, šokolaadi, sügavaid intiimseid vestlusi, ilusaid riideid, head toitu, valjult muusikat kuulata, tantsida, magada, blogi kirjutada, naerda südamest, oma lapsi kallistada ja neid üle nuusutada, et kas nad ikka veel natuke lõhnavad nagu beebid, mõnikord mulle tundub, et natuke veel lõhnavad. 

Siia lõppu tahan ma seoses raamatutega lugejaile hoopis ühe küsimuse õhku visata: minu raamatuarvustused pole vist päriselt arvustused, ega ju? Need on rohkem hoopis minu mõtted ja tunded, mis lugedes tekkisid ja ei pruugi loetud kirjanduspalaga üldsegi seotud olla. Kas see on häiriv? Kas ma peaksin arvustust kirjutades nö "teemas püsima" ja tegema sisukokkuvõtte, et lugeja saaks aru millest üldse jutt oli? Mul on nimelt selline tunne, et te kõik olete nagunii juba ammuilma kõik need raamatud läbi lugenud, milleni ma ka lõpuks jõuan ja no mida ma targutan, eks ole, nagunii juba teate millest jutt, no ja nii ma siis kirjutangi oma muljeid mitte ei tee sisukokkuvõtteid. Igatahes, seda tahaks teada, et kas ma peaks siiski ka mingi kokkuvõtte tegema, kas sellest oleks lugejale kasu? 

* "Vist" sellepärast, et ma ei mäleta, kas ma lõpuni üldse jõudsin lugeda, millegipärast on tunne, et see jäi kusagilt maalt pooleli.