Kolmekümne esimesel istusime perega koos. Sõime kartulisalatit, jõime veini (kes jõi, kes ei joonud) ja lihtsalt olime. Meil perena selliseid istumisi ikka tuleb ette. Mõnus ju. Kui kellelgi parasjagu paha tuju ei juhtu olema. Seekord oli paha tuju minul. Ja emal.
Seda miks emal paha tuju oli, seda ma ei tea. Aga seda, miks mina mossitasin, seda ma võin teile kirjutada küll.
Vaadake, kolmekümne esimesel käisin ma ju jõusaalis kangiga harjutusi tegemas. Ja ma ei saanud oma püstitatud eesmärgiga hakkama. Ja sellest tulenevalt olin ma endas meeletult pettunud.
Okei, jah, ma saan aru, et tegelikult juba asjaolu, et ma 40 kilo üle oma keha raskuse jaksan tõsta, on sigalahe. Ja üldse, minu kaalukategoorias on 126 kilo tõstmine juba põhimõtteliselt rekord. Ja ma pole mingi proff, ma niisama naljaviluks, et poisile muljet avaldada, teen siin seda. Nii, et SUURES plaanis, ma võiks ja peaks olema uhke. Aga ma olen pettunud. Hinge põhjani solvunud, et ma seda ära ei teinud. Ma võin ennast ükskõik mispidi lohutada ja õlale patsutada, ma ei tunne ennast paremini.
See pole esimest korda, kui ma sellele ebameeldivale järeldusele oma iseloomus jõuan. Nimelt, et mul on soodumus keskenduda negatiivsele. Mul võib elus sada asja hästi olla, aga mina näen ainult seda ühte, mis annaks soovida ja see neelab mind täielikult enda sisse.
Kui ma oleksin oma loomult positiivne inimene, siis ma mõtleksin, et vau, mul oli vinge aasta! Ma käisin Ameerikas, ma ostsin auto, ma käisin maailma kõige ägedama mehega kinos, ma kohtusin päris elus Maed, ma saavutasin oma unistuste kaalu, mu blogi on saanud jalad alla, ma tõstsin 95 kilo terast (like it's nobody's business), ma lõpetasin vannitoa remondi, ma käisin Saaremaal, kus mulle meelde tuletati, et ma olen veel vägagi ahvatlev naine, ma ronisin masendusest välja, ma olen elus, keegi mu lähedastest pole ketse nurka visanud (isegi mitte pesu ega kohvimasin). MUL OLI EBAREAALSELT ÄGE AASTA!!! Ja täitsa naeruväärne oleks siin vinguda 15 kilo üle, mis tõmbamata jäid.
Ja kirjutades kõike seda, tean ma tegelikult, et see minu rahulolematus on ka edasiviivjõud. Ma vist olen kirjutanud, et mul on komme teha uusaastalubadusi, selliseid kastist välja. See sai alguse mõned head aastad tagasi. Noorena olin suur fantaseerija, unistaja. Siis ühel hetkel see lõppes. Punkt. Mitte ühtegi unistust enam. Ma võiks seda analüüsida, et miks nii juhtus, aga ma aiman kuhu see jutt läheb ja mulle tundub mõistlikum see asi jätta. Igatahes. Siis ühel heal päeval avastasin ma, et kõik minu noorpõlve, tol ajal utoopilistena tundunud, unistused, olid ühel või teisel viisil realiseerunud. Ja mul hakkas hirm. Et ma olin elust kümme aastat raisanud ilma ühegi unistuse genereerimiseta. Ja et kui ma ometi oleks julgenud, siis kes teab, eks ole. Ja siis ma hakkasin uuesti pihta. Teadlikult. Sõnastasin oma lootused, fantaasiad ja panin need kirja. Nüüd, kui ma saan juba statistikat teha, saan ma öelda, et tavaliselt aastast ei piisa, et unistus teostuks, kui sa just pidevalt selle nimel ei raba või kui unistus on pigem tagasihoidlikku laadi. Aga, kaks-kolm aastat on täiesti piisav, et vähemalt minu soovunelmad täituks. Ju ma siis ei julge väga kõrgelennuliselt fantaseerida. Niisiis, mida ma üritan siin iseendale sisendada on see, et ok, ma ei teinud detsembris 110 ära. Aga see soov on universumisse saadetud. Ühel päeval ma ei saa arugi, kuidas ma selle ära teen ega pööra sellele tähelepanugi.
Teate, natuke paremaks läks tuju küll.
Seda miks emal paha tuju oli, seda ma ei tea. Aga seda, miks mina mossitasin, seda ma võin teile kirjutada küll.
Vaadake, kolmekümne esimesel käisin ma ju jõusaalis kangiga harjutusi tegemas. Ja ma ei saanud oma püstitatud eesmärgiga hakkama. Ja sellest tulenevalt olin ma endas meeletult pettunud.
 |
| Vot inimene, Kärbes, oskab elu nautida. |
Okei, jah, ma saan aru, et tegelikult juba asjaolu, et ma 40 kilo üle oma keha raskuse jaksan tõsta, on sigalahe. Ja üldse, minu kaalukategoorias on 126 kilo tõstmine juba põhimõtteliselt rekord. Ja ma pole mingi proff, ma niisama naljaviluks, et poisile muljet avaldada, teen siin seda. Nii, et SUURES plaanis, ma võiks ja peaks olema uhke. Aga ma olen pettunud. Hinge põhjani solvunud, et ma seda ära ei teinud. Ma võin ennast ükskõik mispidi lohutada ja õlale patsutada, ma ei tunne ennast paremini.
See pole esimest korda, kui ma sellele ebameeldivale järeldusele oma iseloomus jõuan. Nimelt, et mul on soodumus keskenduda negatiivsele. Mul võib elus sada asja hästi olla, aga mina näen ainult seda ühte, mis annaks soovida ja see neelab mind täielikult enda sisse.
Kui ma oleksin oma loomult positiivne inimene, siis ma mõtleksin, et vau, mul oli vinge aasta! Ma käisin Ameerikas, ma ostsin auto, ma käisin maailma kõige ägedama mehega kinos, ma kohtusin päris elus Maed, ma saavutasin oma unistuste kaalu, mu blogi on saanud jalad alla, ma tõstsin 95 kilo terast (like it's nobody's business), ma lõpetasin vannitoa remondi, ma käisin Saaremaal, kus mulle meelde tuletati, et ma olen veel vägagi ahvatlev naine, ma ronisin masendusest välja, ma olen elus, keegi mu lähedastest pole ketse nurka visanud (isegi mitte pesu ega kohvimasin). MUL OLI EBAREAALSELT ÄGE AASTA!!! Ja täitsa naeruväärne oleks siin vinguda 15 kilo üle, mis tõmbamata jäid.
Ja kirjutades kõike seda, tean ma tegelikult, et see minu rahulolematus on ka edasiviivjõud. Ma vist olen kirjutanud, et mul on komme teha uusaastalubadusi, selliseid kastist välja. See sai alguse mõned head aastad tagasi. Noorena olin suur fantaseerija, unistaja. Siis ühel hetkel see lõppes. Punkt. Mitte ühtegi unistust enam. Ma võiks seda analüüsida, et miks nii juhtus, aga ma aiman kuhu see jutt läheb ja mulle tundub mõistlikum see asi jätta. Igatahes. Siis ühel heal päeval avastasin ma, et kõik minu noorpõlve, tol ajal utoopilistena tundunud, unistused, olid ühel või teisel viisil realiseerunud. Ja mul hakkas hirm. Et ma olin elust kümme aastat raisanud ilma ühegi unistuse genereerimiseta. Ja et kui ma ometi oleks julgenud, siis kes teab, eks ole. Ja siis ma hakkasin uuesti pihta. Teadlikult. Sõnastasin oma lootused, fantaasiad ja panin need kirja. Nüüd, kui ma saan juba statistikat teha, saan ma öelda, et tavaliselt aastast ei piisa, et unistus teostuks, kui sa just pidevalt selle nimel ei raba või kui unistus on pigem tagasihoidlikku laadi. Aga, kaks-kolm aastat on täiesti piisav, et vähemalt minu soovunelmad täituks. Ju ma siis ei julge väga kõrgelennuliselt fantaseerida. Niisiis, mida ma üritan siin iseendale sisendada on see, et ok, ma ei teinud detsembris 110 ära. Aga see soov on universumisse saadetud. Ühel päeval ma ei saa arugi, kuidas ma selle ära teen ega pööra sellele tähelepanugi.
Teate, natuke paremaks läks tuju küll.
 |
| Näed, ma oskan isegi hammastega naeratada 😁 |
Kommentaarid
Postita kommentaar